Lõkkealused ja Aiakaminad

Juba igiammu kummardasid inimesed tuld enam kui midagi muud. Ka ürginimene tajus tule ja oma hinges võbiseva leegi ühtekuuluvust. Tuleleekide maagia, tuleleekidest lähtuv valgus ja soojus oli ürginimese jaoks midagi seletamatut, aga tuleleekide väge ta hoomas. 

Meie esivanemad ja ürgaegade preestrid sooritasid tulerituaale, mida peeti teistest rituaalidest tulemuslikumateks, sest tulele omistati puhastav vägi.

Tule ees istudes, vaadates sügavalt leekidesse, tõusetub kõnelus tulega, Ülemjõududega. Noil hetkedel me langeme aatlemisse, mõlgutades elust, iseendast ja oma lähedastest. Inimene adub suisa loomulikult tuleväe toimet ning alustab tulega juttu.

Elustule võlu ei jää märkamata. Inimesele on alati meeldinud pilguga tulle süüvida – tuli on nii muutlik, ehe ja ilus.  Eks seepärast ehitatakse kodudesse ja koduaedadesse aiakaminaid, või kavandatakse vähemalt tuleaseme koht. Ikka kogunetakse aiakamina ja tuleaseme ümber, nautimas  õdusust ja soojust. Jahe õhtupoolik suudetakse seeläbi muuta soojaks, inimesed tunnevad ühtekuuluvustunnet, aetakse lihtsalt juttu või lihtsalt vaikitakse. Tulele on omistatud puhastavat ja ravivat toimet. Juba igiammu lähtuti uskumusest, et lõkkealus (tulease) peab olema ümmargune.

Oma koduõues hubase lõõgastusnurga loomiseks ning maastikupildi säästamiseks võib teha panuse portatiivsele aiakaminale. Nood on head selle poolest, et ei võta palju ruumi, neid võib ühest kohast teise tõsta. Heaks lahenduseks on kerakujuline lõkkease e. tulekera.